Lõpuks ka kõige põnevama osa juurde, milleks on tööotsingud. Mis ma teen, kus ma töötan ja kuidas ma sinna sain? Ehk see, mille pärast ma tegelikult siia tulin. Tulin ju "Work and Travel" ehk "Tööta ja reisi" programmiga. Kahjuks pean teid kurvastama, sest minu tööotsingud väga pikad ei olnud. Täpselt 1 päev, kus ma andsin kõigest 3 või 4 CVd (ma täpselt enam ise ka ei mäleta) ja seepärast ei ole ka pikalt midagi kirjutada. Aga see eest kirjutan, et milline mu töö täpsemalt välja näeb.
Esimene päev läksime Kaspariga koos otsima. Meie esimene sihtkoht oli Cheesecake Factory, sest kuuldavasti on sealses restoranis imehead juustukoogid ja me oma silmaga nägime, et seal alati tööd jagub (järelikult ka ehk tippi). Meilt küsiti kohe, et kas oleme Eestist. Vastasime uhkelt "JAH", kuna koolitusel jäi kõrva, et eestlastel on siin töökultuuris vähemalt hea maine. Tema aga vastas, et ainult suveks nad töötajaid ei soovi, mis on tegelikult arusaadav, sest nad panustaksid meie koolitamisesse rohkem, kui saaksid kasu meie töötamisest seal. Järgmist sihtkohta meil väljavalitud ei olnud ja hakkasime mööda Waikiki põhitänavat edasi jalutama.
Juba korteriotsingute ajal jäi mulle silma ranna ääres üks bikiine müüv pood, millel oli punaselt kirjas "Now hiring" ("Palkame töötajaid"). Ka see jäi meile tee peale ja mu sisetunne ei lubanud sealt tuimalt edasi minna. Läksin sisse. Küsiti ainult minu CVd ja see läks otse laua alla. Järeldasin, et sellest vist asja ei saa, sest mänedžeri numbrid või mingisugust kontakti ma ei saanud, et mõne aja pärast küsida, kas ta on juba minu CVd vaadanud. Lahkusin ja olin kindel, et sinna laua alla mu CV jääbki.
Käisime veel kahes restoranis, kus ühes anti aplikatsioon täita ja teises öeldi, et kohad täis aga võivad võtta ühendust kui peaks vabanema miskit (kuigi on teada, et seda nad ei tee. Ameerikas ei aja ükski tööandja töötajaid taga. Kes huvi näitab, see saab).
Olime korteriotsingutest ja muidu kõmpimisest küllaltki väsinud, et lubasime endale ülejäänud päeva puhkust vahelduseks.
Järgmisel hommikul ma sain aga bikiini poest sõnumi, et kas ma endiselt tahaksin tööd saada. Vastasin, et loomulikult tahan ja läksin intervjuule. Intervjuu nägi välja selline, et räägiti mis tööd teha tuleb ja küsiti, millal ma tööle saan minna. Tööd pakuti mulle hoopis laos, sets poes olid kohad juba täis. Lootsin küll klienditeenindusse saada, aga kuna alguses pirts ei tasu olla, siis võtsin ma koha vastu.
Mõni ehk mõtleb, mida ma seal laos tegema pean. Pean seal bikiine vastavalt suurustele ja stiilidele sorteerima ja õigesse kohta panema. Mõnikord neid üle lugema, teinekord hinnasilte peale kleepima. Kolmas kord ka turvaelemente külge panema ja riidepuu peale riputama, et need otse poodi viia. Ükskord pidin mangosid ka puu otsast korjama. Paar korda olen mõne oma kotti ka korjanud ja need on niiiiii head, et ei kujuta unes ka ette! Niiii mahlased ja niiiii magusad. Eesti mangod pole isegi mangolaadsed tooted nende kõrval.
Nädalakese töötasin laos, kuni üks hommik sain kõne, et keegi tüdrukutest on haige ja kas ma ei tahaks proovida poes töötamist. Kuna algselt ma poodi tahtsingi, siis olin loomulikult nõus. Kuigi alguses tundus kõike palju, kuna ma ei teadnud kuidas kassasüsteemid töötavad jne, siiski nautisin inimestega suhtlemist, sest sellest ma tundsin laos tohutult puudust. Olin seal enamasti üksinda ja inglise keel ei arenenud kuhugi.
Nüüdseks töötan nii laos kui ka poes (umbes 2 korda nädalas). Palka saan ma 11$ tunnis ja poes töötades veel 2% müügist, (mis tuleb päevas umbes 20-40 dollarit). Ja kui seda tundub palju, siis seda see ei ole. Sama palju kui siin on palgad kõrgemad, on ka elu kallim. Poes olles tuleb teha kõva müügitööd, sest ülemused jälgivad igat liigutust kaamera tagant ja kui klient jääb korra tähelepanuta tuleb telefoni kõne, et miks sa teda ei aita (kuigi ma tegelikult aitasin, ma püüdsin leida bikiinie, mis talle meeldiksid aga talle ei sobinud ükski :( ). Kuid ma ei kurda, sest inglise keel jääb küllaltki ruttu niimoodi suhu ja isegi kliendid kiidavad mu inglise keelt, kuigi ise ma leian, et arenemisteed veel jagub.
Homme hommikul lähen intervjuule starbucksi, et sinna poolekohaga minna. Niiet võite pöialt hoida :) Ma väga tahaksin osata nende imemaitsvaid frappuccinosid teha.
Aloha!
Thursday, June 25, 2015
Korter leitud, raha kontol olemas, aga kätte ei saa. Kuidas käitud?
Enne kui töö jutu juurde lähen tahaksin jutustada, kuidas me korteri lõpuks kätte saime. Korter oli meil välja valitud, raha oli ka pangakontol olemas. Aga raha kätte ei saanud kuidagi. Lõpuks küll saime, sest mina alla ei andud, aga paras närvesööv seiklus koos swedbangaga sai läbitud.
Nimelt on siinsetel pangaautomaatidel limiit 300$ päevas, mida sa saad sularahas välja võtta, aga meie korter ja korteri depo olid kokku "pisut" kallimad :) Mõtlesime, et võtame siis erinevate pankade automaatidest igaühest selle 300 välja, aga nii lihtne see ei olnud. Tuli välja, et ükski Waikikil olev pangaautomaat ei tunnista minu pangakaarti miskipärast. Esimesena tuli mõte see raha üle kanda neile eestlastele, kelle juures me alguses ööbisime, sest nemad olid ju oma üüri maksnud ja enda kaartidega raha kätte saanud. Mõeldud tehtud, pärast sekeldusi swedbangaga, millest juttu allpool. Aga järsku nende kaardid ka enam ei töötanud! Ainult 300 saime ühe kaardiga kätte.
Enne ülekannet helistasin swedbanka, sest kuigi mul olid internetis ülekande limiidid küllaltki kõrged, ei lubanud ta miskipärast mul ülekandeid teha. Mõtlesin et kuna mul siin selline kõnepakett, et kõnesid ja sõnumeid piiramatult, siis pole probleem Eesti numbrile helistada, sest maksan ikka sama palju. Rahvusvahelised kõned olid ka lubatud. Aga rahvusvaheline kõne Ameerikas tähendab osariikide vahelist kõnet, seega välismaale minu telefon ikka ei helistanud. Panin Eesti sim kaardi sisse ja helistasin kalli raha eest swedbanka lõpuks.
Alguses ma rääkisin, et minu kaart siin ei tööta. Poes töötab aga sularaha välja ei saa. Küsisin, milles probleem on, sest mul on kaart, mis peab välismaal töötama. Kohe see tädi mulle vastata ei osanud. Lubas helistada spetsialistidele ja lubas siis mulle tagasi helistada. Tagasi helistas ta alles poole tunni pärast, mis minu jaoks oli küllaltki pikk aeg, sest rahadega oli kiire. Järgmisel päeval oli vaja üür maksta ja kogu üüriraha oli minu pangakontol, mida ma lihtsalt kätte ei saanud. Ja Ameerikas aetakse asju sularahas, seega ülekanne ei tulnud ka valikusse.
Helistas ta siis lõpuks tagasi ja seletas, et siinsed pangaautomaadid ei ole piisavalt turvalised, et minu kaart neid usaldaks ja mulle raha annaks. Et ma otsigu automaadid, mis loevad kaardi kiipi, mitte magnetriba. Ja kui ma küsisin, et kuidas ma neil masinatel siis vahet peaks tegema, tema vastas, et tema ei tea, aga ma võin mastercardi kodulehelt vaadata.
Mind see vastus ei rahuldanud, kuna mul oli seda raha kohe vaja. Ütlesin, et ma siis sooviksin ülekannet teha, aga pank väidab, et mu limiit on ületatud, kuigi mul on interneti pangas limiidid kõrgeks pandud. Vastas ta siis mulle, et minu mingisugune üleüldine limiit on kõigest paarsada eurot ja kui ma soovisin seda muuta, siis selleks pidin ma pangakontorisse isiklikult kohale minema, mis ei olnud mingisugune valik minu jaoks.
Lõpuks ma ütlesin otse, et mul on vaja siin korteriüür ära maksta ja kui ma seda ei tee, siis ma lähen palmi alla magama! Selle peale öeldi, et ta räägib siis juhtkonnast kellegagi (või ma täpselt ei mäleta, millise kõrgema onukesega või kellegagi) ja helistab tagasi. Nende tagasihelistamised võtsid alati oma pooltunnikest või rohkem. Ja kui ma ise neile tagasi helistasin, et protsessi kiirendada, võttis igakord keegi erinev inimene vastu, kellele ma pidin oma jutu otsast peale ära seletama ja kes igaüks erinevaid juhtnööre andsid, kuidas toimida tuleb. Helistas ta tagasi ja ütles, et erandkorras tõstavad mu limiite ja selleks ma pean nende kodulehel kuhugi mingisuguse kirja saatma. Saatsin ära, jäin ootama. Ootasin ja ootasin, lõpuks helistasin ise. Pidin oma jutu uuesti ära rääkima ja tuli välja, et pean hoopis mingi digiallkirja kuhugi andma. Andsin ka selle lõpuks ära ja ootasin jälle.
Kõik need ootamised ja helistamised kokku võtsid umbes kuus tundi, aga asja lõpuks sai. Sain oma ülekanded tehtud, kuid nagu selgus asjatult, sest teiste kaardid ka enam ei töötanud nendes ebaturvalistes automaatides. Järgmisel hommikul astusime hoopis pangakontrisse sisse ja küsisime kas saame raha välja võtta. Ja saigi! Miks me kohe ei taibanud pangakontorisse minna? Esimeses sai 300$ väärtuses aga teises sai juba 5000$ väärtuses, millest oli juba küllalt. Ja panka me oleksime võinud kohe minna. Pooled närvid oleksid ka kulutamata jäänud :) Aga isegi swedbank ei tulnud selle peale, et käskida meil otse pangakontorisse minna.
Aloha!
Nimelt on siinsetel pangaautomaatidel limiit 300$ päevas, mida sa saad sularahas välja võtta, aga meie korter ja korteri depo olid kokku "pisut" kallimad :) Mõtlesime, et võtame siis erinevate pankade automaatidest igaühest selle 300 välja, aga nii lihtne see ei olnud. Tuli välja, et ükski Waikikil olev pangaautomaat ei tunnista minu pangakaarti miskipärast. Esimesena tuli mõte see raha üle kanda neile eestlastele, kelle juures me alguses ööbisime, sest nemad olid ju oma üüri maksnud ja enda kaartidega raha kätte saanud. Mõeldud tehtud, pärast sekeldusi swedbangaga, millest juttu allpool. Aga järsku nende kaardid ka enam ei töötanud! Ainult 300 saime ühe kaardiga kätte.
Enne ülekannet helistasin swedbanka, sest kuigi mul olid internetis ülekande limiidid küllaltki kõrged, ei lubanud ta miskipärast mul ülekandeid teha. Mõtlesin et kuna mul siin selline kõnepakett, et kõnesid ja sõnumeid piiramatult, siis pole probleem Eesti numbrile helistada, sest maksan ikka sama palju. Rahvusvahelised kõned olid ka lubatud. Aga rahvusvaheline kõne Ameerikas tähendab osariikide vahelist kõnet, seega välismaale minu telefon ikka ei helistanud. Panin Eesti sim kaardi sisse ja helistasin kalli raha eest swedbanka lõpuks.
Alguses ma rääkisin, et minu kaart siin ei tööta. Poes töötab aga sularaha välja ei saa. Küsisin, milles probleem on, sest mul on kaart, mis peab välismaal töötama. Kohe see tädi mulle vastata ei osanud. Lubas helistada spetsialistidele ja lubas siis mulle tagasi helistada. Tagasi helistas ta alles poole tunni pärast, mis minu jaoks oli küllaltki pikk aeg, sest rahadega oli kiire. Järgmisel päeval oli vaja üür maksta ja kogu üüriraha oli minu pangakontol, mida ma lihtsalt kätte ei saanud. Ja Ameerikas aetakse asju sularahas, seega ülekanne ei tulnud ka valikusse.
Helistas ta siis lõpuks tagasi ja seletas, et siinsed pangaautomaadid ei ole piisavalt turvalised, et minu kaart neid usaldaks ja mulle raha annaks. Et ma otsigu automaadid, mis loevad kaardi kiipi, mitte magnetriba. Ja kui ma küsisin, et kuidas ma neil masinatel siis vahet peaks tegema, tema vastas, et tema ei tea, aga ma võin mastercardi kodulehelt vaadata.
Mind see vastus ei rahuldanud, kuna mul oli seda raha kohe vaja. Ütlesin, et ma siis sooviksin ülekannet teha, aga pank väidab, et mu limiit on ületatud, kuigi mul on interneti pangas limiidid kõrgeks pandud. Vastas ta siis mulle, et minu mingisugune üleüldine limiit on kõigest paarsada eurot ja kui ma soovisin seda muuta, siis selleks pidin ma pangakontorisse isiklikult kohale minema, mis ei olnud mingisugune valik minu jaoks.
Lõpuks ma ütlesin otse, et mul on vaja siin korteriüür ära maksta ja kui ma seda ei tee, siis ma lähen palmi alla magama! Selle peale öeldi, et ta räägib siis juhtkonnast kellegagi (või ma täpselt ei mäleta, millise kõrgema onukesega või kellegagi) ja helistab tagasi. Nende tagasihelistamised võtsid alati oma pooltunnikest või rohkem. Ja kui ma ise neile tagasi helistasin, et protsessi kiirendada, võttis igakord keegi erinev inimene vastu, kellele ma pidin oma jutu otsast peale ära seletama ja kes igaüks erinevaid juhtnööre andsid, kuidas toimida tuleb. Helistas ta tagasi ja ütles, et erandkorras tõstavad mu limiite ja selleks ma pean nende kodulehel kuhugi mingisuguse kirja saatma. Saatsin ära, jäin ootama. Ootasin ja ootasin, lõpuks helistasin ise. Pidin oma jutu uuesti ära rääkima ja tuli välja, et pean hoopis mingi digiallkirja kuhugi andma. Andsin ka selle lõpuks ära ja ootasin jälle.
Kõik need ootamised ja helistamised kokku võtsid umbes kuus tundi, aga asja lõpuks sai. Sain oma ülekanded tehtud, kuid nagu selgus asjatult, sest teiste kaardid ka enam ei töötanud nendes ebaturvalistes automaatides. Järgmisel hommikul astusime hoopis pangakontrisse sisse ja küsisime kas saame raha välja võtta. Ja saigi! Miks me kohe ei taibanud pangakontorisse minna? Esimeses sai 300$ väärtuses aga teises sai juba 5000$ väärtuses, millest oli juba küllalt. Ja panka me oleksime võinud kohe minna. Pooled närvid oleksid ka kulutamata jäänud :) Aga isegi swedbank ei tulnud selle peale, et käskida meil otse pangakontorisse minna.
Aloha!
Saturday, June 20, 2015
Korteriotsingud Waikikis
Soojad tervitused päikeselisest Waikikist!
Minu blogi kirjutamisharjumus on pisut nüri. Päevad mööduvad töiselt ja kiirelt ning õhtul pole enam üldse jaksu arvutis miskit teha. Täna on mul natuke vaba aega ja otsustasin end kokku võtta ning kirjutada midagi.
Alustan sellest, et korteriotsingud on siin ikka väga rasked. Seda mitmel põhjusel:
* me jõudsime Kaspariga kõige esimesena oma pundist siia ning pidime kahekesi otsima. Kahekesi ei jõua nii palju kohti läbi käia ja helistada, kui seda jõuaks näiteks nelja inimesega.
* saabusime reede õhtul, mis tähendas et selleks päevaks olid kinnisvarabürood kinni ning nädalavahetusel need ka ei töötanud ja väga raske oli kedagi telefoni teel kätte saada. Üksikud omanikud, kes maaklerite kaudu ei müünud, siiski saime kätte, kuid nende korterid ei olnud meile sobivad. Olid kas liiga väikesed, kallid, 6 kuulise lepinguga vms.
* enamik maaklereid teavad eestlasi ja ei taha neile kortereid üürida, sest eestlased üürivad alati suure kambaga kortereid ( sest 2000-3000 $ kuuüüri ei maksa kahekesi kinni :) )
* Waikikis on üleüldse raske 11 inimesele sobivat korterit leida. Jah meid on 11! Niiii palju :D
Eestis olles ei kujuta üldse ette, milline see korteriotsing siin välja näeb. Mõtled, et valid välja, helistad ja lähed kohale. Aga tegelikult see ei ole nii lihtne. Iga inimene ei vasta kohe telefonile ja kui vastab siis pead olema valmis jooksma teise linna otsa seda korterit vaatama. Esimesel päeval panime päikesekaitsekreemi, kuid järgmisel päeval mõtlesime, et ei põlenud ära, ei hakka kohe kreemitama. Tulemuseks oli see, et me põlesime ikka täitsa punaseks :D Ei tasu alahinnata 50spf kaitsega kreemi. Mul on siiamaani lühikesed püksid jalga päevitunud.
Pärast 4-5 päevalist otsingut otsustasime korterikaaslastega ühe pisut kallima kuid 3 kuulise lepinguga korteri kasuks. Enamik inimesi ei ole nõus lühiajalisi lepinguid tegema ja meie ei taha riskida tagajärgedega, mis tulevad kui lepingu varem lõpetad või lihtsalt jalga lased. Korter on esmapilgul uhke. Mööbel on kõik sees. Nõud, rätikud, voodipesu ka. Isegi lihtsamad koristusasjad. Seega me ei pidanud minema poodi kõike ostma, mis teisest küljest ei teegi korterit nii kalliks. Samuti oli deposiit väiksem kui enamikel teistel korteritel. Tavaliselt vastab deposiit ühe kuu üüri summale, kuid meil oli rohkem kui poole väiksem, mis teeb jällegi kalli korteri pisut soodsamaks :)
Minu blogi kirjutamisharjumus on pisut nüri. Päevad mööduvad töiselt ja kiirelt ning õhtul pole enam üldse jaksu arvutis miskit teha. Täna on mul natuke vaba aega ja otsustasin end kokku võtta ning kirjutada midagi.
Alustan sellest, et korteriotsingud on siin ikka väga rasked. Seda mitmel põhjusel:
* me jõudsime Kaspariga kõige esimesena oma pundist siia ning pidime kahekesi otsima. Kahekesi ei jõua nii palju kohti läbi käia ja helistada, kui seda jõuaks näiteks nelja inimesega.
* saabusime reede õhtul, mis tähendas et selleks päevaks olid kinnisvarabürood kinni ning nädalavahetusel need ka ei töötanud ja väga raske oli kedagi telefoni teel kätte saada. Üksikud omanikud, kes maaklerite kaudu ei müünud, siiski saime kätte, kuid nende korterid ei olnud meile sobivad. Olid kas liiga väikesed, kallid, 6 kuulise lepinguga vms.
* enamik maaklereid teavad eestlasi ja ei taha neile kortereid üürida, sest eestlased üürivad alati suure kambaga kortereid ( sest 2000-3000 $ kuuüüri ei maksa kahekesi kinni :) )
* Waikikis on üleüldse raske 11 inimesele sobivat korterit leida. Jah meid on 11! Niiii palju :D
Eestis olles ei kujuta üldse ette, milline see korteriotsing siin välja näeb. Mõtled, et valid välja, helistad ja lähed kohale. Aga tegelikult see ei ole nii lihtne. Iga inimene ei vasta kohe telefonile ja kui vastab siis pead olema valmis jooksma teise linna otsa seda korterit vaatama. Esimesel päeval panime päikesekaitsekreemi, kuid järgmisel päeval mõtlesime, et ei põlenud ära, ei hakka kohe kreemitama. Tulemuseks oli see, et me põlesime ikka täitsa punaseks :D Ei tasu alahinnata 50spf kaitsega kreemi. Mul on siiamaani lühikesed püksid jalga päevitunud.
Pärast 4-5 päevalist otsingut otsustasime korterikaaslastega ühe pisut kallima kuid 3 kuulise lepinguga korteri kasuks. Enamik inimesi ei ole nõus lühiajalisi lepinguid tegema ja meie ei taha riskida tagajärgedega, mis tulevad kui lepingu varem lõpetad või lihtsalt jalga lased. Korter on esmapilgul uhke. Mööbel on kõik sees. Nõud, rätikud, voodipesu ka. Isegi lihtsamad koristusasjad. Seega me ei pidanud minema poodi kõike ostma, mis teisest küljest ei teegi korterit nii kalliks. Samuti oli deposiit väiksem kui enamikel teistel korteritel. Tavaliselt vastab deposiit ühe kuu üüri summale, kuid meil oli rohkem kui poole väiksem, mis teeb jällegi kalli korteri pisut soodsamaks :)
Vaade ühelt rõdult
Vaade teiselt rõdult
Kinni rõdu, kus saab istuda, aga meie kasutame diivanit magamiseks. Ja sinna kõrvale tehakse ööseks lahti lahtikäiv voodi, seega seal magavad esimesed 2 inimest
Vaade elutoale, kus öösel magab 3 inimest
Esimene magamsituba, kus voodis magavad 2 inimest ja põrandale meisterdatakse ka ööseks 1 ase.
Ning teine magamistuba, kus magame meie Kaspariga ja veel 1 tüdruk.
Niimoodi me mahume päris mõnusalt ära. Madratseid ei pidanud ka ostma minema, mis on omamoodi pluss. Esiteks säästame raha ja teiseks on vähem asju, mida koristada. Nimelt on Ameerikas kombeks ühte voodi panna 2-3 madratsit ja nende otsas magada nagu Printsess herneteral, kuid meie võtame pealmised madratsid ära ja teeme maha uued voodid.
Pildid ma laenasin meie korterikaaslase Susanna blogist, kuna mina oma telefoniga ei saa nii häid pilte teha.
Aloha!
Mailis ehk Mileys või lihtsalt Miley (nii kutsuvad mind ameeriklased)
Subscribe to:
Comments (Atom)