Lõpuks ka kõige põnevama osa juurde, milleks on tööotsingud. Mis ma teen, kus ma töötan ja kuidas ma sinna sain? Ehk see, mille pärast ma tegelikult siia tulin. Tulin ju "Work and Travel" ehk "Tööta ja reisi" programmiga. Kahjuks pean teid kurvastama, sest minu tööotsingud väga pikad ei olnud. Täpselt 1 päev, kus ma andsin kõigest 3 või 4 CVd (ma täpselt enam ise ka ei mäleta) ja seepärast ei ole ka pikalt midagi kirjutada. Aga see eest kirjutan, et milline mu töö täpsemalt välja näeb.
Esimene päev läksime Kaspariga koos otsima. Meie esimene sihtkoht oli Cheesecake Factory, sest kuuldavasti on sealses restoranis imehead juustukoogid ja me oma silmaga nägime, et seal alati tööd jagub (järelikult ka ehk tippi). Meilt küsiti kohe, et kas oleme Eestist. Vastasime uhkelt "JAH", kuna koolitusel jäi kõrva, et eestlastel on siin töökultuuris vähemalt hea maine. Tema aga vastas, et ainult suveks nad töötajaid ei soovi, mis on tegelikult arusaadav, sest nad panustaksid meie koolitamisesse rohkem, kui saaksid kasu meie töötamisest seal. Järgmist sihtkohta meil väljavalitud ei olnud ja hakkasime mööda Waikiki põhitänavat edasi jalutama.
Juba korteriotsingute ajal jäi mulle silma ranna ääres üks bikiine müüv pood, millel oli punaselt kirjas "Now hiring" ("Palkame töötajaid"). Ka see jäi meile tee peale ja mu sisetunne ei lubanud sealt tuimalt edasi minna. Läksin sisse. Küsiti ainult minu CVd ja see läks otse laua alla. Järeldasin, et sellest vist asja ei saa, sest mänedžeri numbrid või mingisugust kontakti ma ei saanud, et mõne aja pärast küsida, kas ta on juba minu CVd vaadanud. Lahkusin ja olin kindel, et sinna laua alla mu CV jääbki.
Käisime veel kahes restoranis, kus ühes anti aplikatsioon täita ja teises öeldi, et kohad täis aga võivad võtta ühendust kui peaks vabanema miskit (kuigi on teada, et seda nad ei tee. Ameerikas ei aja ükski tööandja töötajaid taga. Kes huvi näitab, see saab).
Olime korteriotsingutest ja muidu kõmpimisest küllaltki väsinud, et lubasime endale ülejäänud päeva puhkust vahelduseks.
Järgmisel hommikul ma sain aga bikiini poest sõnumi, et kas ma endiselt tahaksin tööd saada. Vastasin, et loomulikult tahan ja läksin intervjuule. Intervjuu nägi välja selline, et räägiti mis tööd teha tuleb ja küsiti, millal ma tööle saan minna. Tööd pakuti mulle hoopis laos, sets poes olid kohad juba täis. Lootsin küll klienditeenindusse saada, aga kuna alguses pirts ei tasu olla, siis võtsin ma koha vastu.
Mõni ehk mõtleb, mida ma seal laos tegema pean. Pean seal bikiine vastavalt suurustele ja stiilidele sorteerima ja õigesse kohta panema. Mõnikord neid üle lugema, teinekord hinnasilte peale kleepima. Kolmas kord ka turvaelemente külge panema ja riidepuu peale riputama, et need otse poodi viia. Ükskord pidin mangosid ka puu otsast korjama. Paar korda olen mõne oma kotti ka korjanud ja need on niiiiii head, et ei kujuta unes ka ette! Niiii mahlased ja niiiii magusad. Eesti mangod pole isegi mangolaadsed tooted nende kõrval.
Nädalakese töötasin laos, kuni üks hommik sain kõne, et keegi tüdrukutest on haige ja kas ma ei tahaks proovida poes töötamist. Kuna algselt ma poodi tahtsingi, siis olin loomulikult nõus. Kuigi alguses tundus kõike palju, kuna ma ei teadnud kuidas kassasüsteemid töötavad jne, siiski nautisin inimestega suhtlemist, sest sellest ma tundsin laos tohutult puudust. Olin seal enamasti üksinda ja inglise keel ei arenenud kuhugi.
Nüüdseks töötan nii laos kui ka poes (umbes 2 korda nädalas). Palka saan ma 11$ tunnis ja poes töötades veel 2% müügist, (mis tuleb päevas umbes 20-40 dollarit). Ja kui seda tundub palju, siis seda see ei ole. Sama palju kui siin on palgad kõrgemad, on ka elu kallim. Poes olles tuleb teha kõva müügitööd, sest ülemused jälgivad igat liigutust kaamera tagant ja kui klient jääb korra tähelepanuta tuleb telefoni kõne, et miks sa teda ei aita (kuigi ma tegelikult aitasin, ma püüdsin leida bikiinie, mis talle meeldiksid aga talle ei sobinud ükski :( ). Kuid ma ei kurda, sest inglise keel jääb küllaltki ruttu niimoodi suhu ja isegi kliendid kiidavad mu inglise keelt, kuigi ise ma leian, et arenemisteed veel jagub.
Homme hommikul lähen intervjuule starbucksi, et sinna poolekohaga minna. Niiet võite pöialt hoida :) Ma väga tahaksin osata nende imemaitsvaid frappuccinosid teha.
Aloha!
No comments:
Post a Comment